Hirmutavale sündmusele järgnevad reaktsioonid on normaalsed. Uinumisraskused, juhtunu ikka ja jälle läbimängimine, ärrituvus, kurnatus, ehmumine tavaliste helide peale, soovimatus sellest rääkida, soov rääkida mitte millestki muust. Nii reageerib närvisüsteem ohule; see ei ole märk, et inimesega oleks midagi valesti.
Mis aitab ja pole keeruline. Magamine, söömine ja joomine tavapärastel aegadel. Rutiin, isegi väike. Seltskond. Midagi teha, millel on nähtav tulemus. Vähem uudiseid, kindlatel aegadel, mitte pidevalt.
Lapsed näitavad seda teisiti — klammerdumine, varem omandatud oskustes tagasiminek, kõhuvalud, juhtunu läbimängimine. Rutiin ning ausad ja lühikesed vastused aitavad rohkem kui rahustamine.
Millal abi otsida. Kui olukord ei leevene mitme nädala jooksul või takistab kellelgi töötamast, magamast või enda eest hoolitsemast, on aeg arstiga rääkida. Rääkige, mis juhtus; see on oluline.
Ja täiendage varusid. Täitke veenõu, asendage kotist kasutatu, laadige akupank, kontrollige taskulampi. Juhtumile vahetult järgnev aeg on ainus hetk, mil kõik nõustuvad, et seda tasub teha — ja teine sündmus, kui see tuleb, kipub saabuma enne, kui kauplused on varusid täiendanud.