Rääkige neile eakohaselt. Lapsed, kellele ei räägita midagi, mõtlevad välja midagi hullemat ning märkavad, et täiskasvanud on hirmul. Last ei rahusta probleemi puudumine, vaid teadmine, et täiskasvanutel on plaan ja et tema on selle plaani osa.
Mida öelda. Et mõnikord juhtub hädaolukord; et meil on plaan; et plaan on siin kohtume, siin on see, kes sulle järele tuleb, siin on number. Faktid lühidalt ja lapse keeles ning seejärel tavaline elu.
Laske neil küsida ja vastake ausalt. „Ma ei tea“ on täiesti sobiv vastus. „Ma ei tea ja siin on see, kellelt me küsiksime“ on parem.
Kaart kotis, millel on lapse nimi, vanema nimi ja kontaktnumber, et täiskasvanu, kes lapse leiab, saaks tegutseda.
Kotis endas: üks tuttav asi. Mänguasi, raamat, tekk. See ei ole sentimentaalsus — tuttav ese rahustab hirmunud last mõõdetavalt ning rahulik laps on turvalisemas olukorras.
Öelge koolile, kes võib lapsele järele tulla. Tehke seda enne, kui seda vaja läheb; kool ei anna last kellelegi, keda ei ole korrektselt nimekirja kantud.