Uurimismeetod tuleneb sellest, millise teoga oli tegemist, sest eri teod jätavad erinevaid jälgi.
Isikuvastased kuriteod — kallaletung, tapmine, seksuaalkuriteod. Tõendid on suuresti füüsilised ja meditsiinilised, need riknevad kiiresti ning esimestel tundidel on suurem tähtsus kui mis tahes muu kategooria puhul. Sündmuskoht, surnukeha, arstlik läbivaatus, tunnistajad.
Varavastased kuriteod — sissemurdmine, vargus, vara kahjustamine. Jäljed on sisenemiskohas ja sellel, mida käsitseti. Probleemiks on pigem maht kui keerukus: nende puhul kasutatakse kohtuekspertiisi triaaži ja üht sündmuskohta korraga uurimise asemel teavet kuritegude seeriate kohta.
Finants- ja majanduskuriteod — pettus, rahapesu, korruptsioon. Tõendid on dokumentaalsed ning paiknevad registrites, kontodel ja kirjavahetuses. Need ei rikne, kuid neid varjatakse tahtlikult ning töö seisneb kogumise asemel rekonstrueerimises.
Organiseeritud kuritegevus — inimeste, narkootikumide või tulirelvadega kaubitsemine. Kuritegu on pigem struktuur kui juhtum ning seda uuritakse võrgustikuna: kes mida liigutab, kes kellele maksab, milline piiriületuskoht, milline ettevõte.
Küberkuriteod — süsteemi sissetung, lunavara. Tõendid on muutlikud viisil, mida füüsilised tõendid ei ole: need muutuvad vaatlemisel ning neid saab uurimise ajal kaugelt hävitada.
Mis on neis kõigis sama. Juhtunu kirjeldus, mida kontrollitakse selle materjali alusel, mis eksisteerib sellest kirjeldusest sõltumatult. Iga eespool nimetatud kategooria on erinev vastus ühele küsimusele: kus on materjal, mis ei sõltu kellegi sõnadest?
Allikas. UNODC, Handbook on police accountability, oversight and integrity ja Crime scene and physical evidence awareness; Europol, Serious and Organised Crime Threat Assessment, https://www.europol.europa.eu/