Teatage sellest kõigepealt ametiasutustele ja tehke seda varakult. Hädaolukorras ei ole kadunud isiku puhul ooteaega ning ametlikud kanalid on ühendatud haiglate, varjupaikade ja registreerimisnimekirjadega.
Pange kirja kõik, mida teate, seni kuni seda mäletate. Täisnimi, sünniaeg, mis tal seljas oli, kus ja millal teda viimati nähti, võimalikud terviseprobleemid või ravimid ning hiljutine foto. Pingeolukorras muutuvad need üksikasjad juba mõne tunni jooksul ebaselgeks.
Kontrollige ametlikke nimekirju, mitte ainult sotsiaalmeediat. Haiglad, vastuvõtukeskused ja varjupaigad registreerivad saabujad ning riiklikud ametiasutused ja tunnustatud humanitaarorganisatsioonid tegelevad perekonnaotsinguga.
Olge avalike üleskutsetega ettevaatlik. Mõnikord on need õige lahendus, kuid nendega kaasnevad tegelikud kulud: avalik postitus annab teada, et keegi on üksi või haavatav, meelitab ligi inimesi, kes seda ära kasutavad, ning seda ei saa pärast levima hakkamist tagasi võtta. Mõelge, mida see paljastab, ja eelistage ametlikke kanaleid, kui need on olemas.
Hoidke teave ühes kohas. Pange kirja, kellega te ühendust võtsite, millal ja mida nad ütlesid. Üle ühe päeva kestva otsingu korral aitab see ülestähendus vältida sama maastiku viiekordset läbiotsimist.