Suur osa uppumissurmadest langeb päästa püüdvate inimeste arvele. Juhised on järjestatud nii, et vette minek oleks viimane abinõu, mitte esimene instinkt.
Ulatage. Maismaalt millegagi, mis pikendab teie käe ulatust — ridva, oksa, riietusesemega. Heitke pikali või toetage end nii, et teid ei saaks vette tõmmata.
Visake. Midagi, mis ujub, ideaaljuhul koos selle külge kinnitatud nööriga. Hädas inimene haarab sellest kinni; juba see annab aega juurde.
Minge vette ainult seal, kus põhi on kindel ja teada, vesi madal ning hoovus puudub. Hoidke kinni kaldast või teisest inimesest.
Sõitke paadiga — kasutage paati, kui see on olemas.
Ujuge ja pukseerige viimasena. Ainult juhul, kui olete saanud vastava väljaõppe, ja mitte kunagi koos inimesega, kes alles rabeleb: paanikas inimene ronib teile otsa. Hoidke enda ja tema vahel ujuvat eset.
Helistage enne tegutsemist, kui kohal on veel keegi. 112 ELis ja EMPs. Öelge, et tegu on uppumisega, öelge, kui palju inimesi on hädas, ja öelge täpselt, kus — kallas, silla number, rannatähis.
Külm vesi. Alla umbes 15 °C vees kaotab inimene mõne minutiga käte praktilise kasutusvõime ning vette sattumisel tekkiv tahtmatu õhuahmimine võib hingamisteed sekunditega veega täita. Külmas vees viibinud inimene on kannatanu isegi siis, kui ta näib olevat heas seisundis, ning teda tuleb hoida rõhtasendis: pärast külma vette sattumist võib järsk püstiasendisse tõstmine põhjustada südame seiskumise.
Allikas. European Resuscitation Council Guidelines 2021, Drowning and First Aid sections, https://cprguidelines.eu/ ; WHO, Global report on drowning, https://www.who.int/publications/i/item/9789241564786